Märkmeid armastusest

„Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki,“ kuulutasid plakatid lörtsiste sõiduteede ääres üle terve linna. Silmasin üht sellist esmakordselt kunstiakadeemia bussipeatuses – siis, kui akadeemia veel Tallinna kaubamajast üle tee asus. Suur mustvalge pilt mehe paljast ülakehast, pilk justkui ehmunult üle õla kaamerasse visatud. See pilt koos suure musta kirjaga „Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki“ mõjus rabavalt. Reklaamid polnud ju tavaliselt sellised. Ei, need pole kunagi sellised – nii alasti ja avali. Reklaamid ei räägi päris asjadest. Ühtäkki oli aga linn täis plakateid, mis hõikasid kõva häälega välja inimkonna suurima jagatud hirmu. Tallinn oli järsku alasti ja avali. Mul oli tunne, et nüüd hakatakse rääkima päris asjadest. Oli 2005. aasta algus ja mina 21aastane tele- ja filmikooli tudeng, kes üle kõige maailmas lootis eneses üles leida seda kohta, mis võimaldaks armastada.

*

Loneliness isn’t being alone. It’s when someone loves you and you don’t have it in you to love them back.

– Xiu Xiu, „Wig Master“

*

Kirjutan neid ridu oma Kalamaja üürikodus 25. oktoobril 2017, 33aastasena. Kahekümnendad on seljataga, jumal tänatud. Kõrvaltoast kostab lapse köhimist. Mu elukaaslane ja tõbine kolmeaastane tütar mängivad enne magamaminekut mingit mängu. Väljas on väga pime, aga toas on soe ja hubane. Enam pole seda tunnet, et armastust polnudki. Vastupidi, armastust on olnud ohtralt, peaaegu üleliia palju. Enam pole ka tunnet, et elu saab otsa. See tunne on asendunud kindla teadmisega. Kõik möödub. Olen poole aasta jooksul kaotanud ühe kõige lähedasematest sõpradest ja kaks pereliiget. Kõik möödub ja kaob.

*

And then – gone.

– Joan Didion, „The Year of Magical Thinking“

*

Kümme aastat tagasi, kui olin 23aastane teatritudeng, kirjutasin oma Viljandi üürikodus ühele Eesti nädalalehele tellimustöö korras lookese 20ndatest eluaastatest. Toimetaja eesmärk oli kokku koguda fragmente eri põlvkondade elutunnetusest, et tekitada neist elukaart hõlmav mitmehäälne koondpilt. Seda artiklit ei ilmunudki kunagi, ei teagi miks. Minu lugu oli selline.

*

Minu kahekümnendate peateema on surm. Olen kahekümne kolme aastane, seega mitte veel kahekümnendate eluaastate keskmeski. Sellegipoolest oletan, et mõtlen surmast veel kahekümnendate keskel ja hiljemgi, kuigi mulle oletada ei meeldi.

Ma ei tea libedamalt käest lipsavat teemat kui surm. Naeruväärne tunne on öelda, et mõtlen surmast tihti, et see on peateema. (Millest ma siis õigupoolest mõtlen?) Mul on juba eelnenud lausete pärast piinlik.

Surm on kõige populaarsem ebapopulaarne teema. Viimasel ajal tundub, nagu sõbrad oleksid vastselt ehmatanud end ärkvele kohta nimega Elu, kõik tahavad seina taha piiluda, aga keegi enamus ei julge päriselt välja minna. Surm on selles suhtes vaba teema, et sellest võib igaüks igatpidi rääkida või mitte rääkida, kõik sõltub meeleolust, religioossest ja/või filosoofilisest eelsättumusest ja vestluskaaslas(t)est. „Kõik teevad seda,“ käib eelkõige suremise, kui seksimise kohta. Igapäevane jututeema see muidugi pole, tihti pole meeles. Õigupoolest polegi sellest midagi rääkida, sest sellest võib ükskõik kuidas rääkida. Oma vanemate (ema, vanaema, vanaisa) ega õega ma suremisest rääkinud ei ole. Et mida nad sellest arvavad või kuidas me peresisestest surmadest üle peaksime saama, millise teadmisega me neid läbi elada võiks.

Minu eakaaslastest sõprade ellu- ja surmasuhtumine ulatub seinast seina. Mul on sõpru, kes flirdivad teiste sõpradega ja naudivad kõiki hüvesid, mis nooruse ja hea tervisega inimesele osaks võivad saada, ja mul on sõpru, kes flirdivad surmaga, toeks needsamad nooruse veel-ilusad ja mänguliselt stiliseeritud minapildid ning veel-vastupidav tervis. Nad kõik on nii ilusad inimesed. Me pole enam eales nii noored ja nägusad, kui oleme praeguses eas. Ainus takistus selle tõe mõistmisel on minu hiljutine (või ammune – ma ei tea) muutus ajatajus. Ma ei saa enam aru aja lineaarsusest, sellest, kuidas aeg muudkui läheb ja läheb kuskile. Ma ei mõista enam, kuidas saab eksisteerida ajalugu, kui pidevalt on olevik. Seega ei näe ma kuidagi oma paljuräägitud-paljunäidatud nooruse vanaks saamist. See pole pettekujutelm igavesest elust, see ongi igavik. Igavik kahekümne kolme aastase noormehena, teatrikooli tudengina Viljandis, igavik sügise vihma tibutavas õhtus üürikorteri toas koledavõitu tapeedi ja armsa voodipesuga. Igavik siin ja praegu. Ma mäletan ka teistsuguseid igavikke teistsuguste inimestena.

Mulle ei meeldi filosofeerida, või kui, siis hasardist mingi hetkelise hoo pealt. (Aga miks ma oma tekstides siis targutama kipun?) Mulle õudselt meeldis, kui umbes aasta tagasi Tallinnas NoKus kahe kursavennaga filosofeerima kukkusin ja kolmas kursavend seepeale jope võttis ning ära läks.

*

Selline see lugu oligi, nüüd sain siis avaldada. Tagantjärele võin kinnitada, et olin 20ndates pidevas surmaootuses, see oli kinnisidee. Kartsin meeletult, millal laks tuleb, millal esimene meist läheb. Kes läheb?

See kursavend, kes filosofeerimise peale jope haaras ja ära läks – tema läkski nüüd esimesena käesoleva surmapoolaasta alguses. Armastust oli palju. Armastasin teda lõputult.

*

Teine, kes läks, oli vanaisa. Tema, kellega ma kunagi suremisest rääkida ei jõudnud. Ei osanud, ei saanud. Lootsin, et ta on oma pika elu jooksul teada saanud, mis meist saab, kui me sureme, ja räägib mulle. Lootsin, et see, mida ta ütleb, vabastab mind surmahirmust, peamiselt tegelikult lähedaste kaotamise hirmust, hirmust kaotada teda, mitte iseenda suremise hirmust. Lootsin, et ta ütleb midagi sellist, mis annab kinnitust, et keegi meist ei kao kuhugi, me ei jää tegelikult kunagi üksteisest ilma.

Et see meil vanaisaga kunagi jututeemaks ei tulnud, annab mingisugustki lootust, et ta võinuks nii öelda.

*

Ma ei usu jumalasse ega reinkarnatsiooni, aga miski minus ütleb, et me oleme midagi enamat kui rakkude summa, miski meis on aja- ja surmaülene. Vahel harva hakkan äkki mõtlema sellise asja peale – kui hakata elusa inimese küljest imepisikeste pintsettidega molekule noppima ja neid tema kõrvale kuhjama, siis mis hetkest lakkab see inimene olemast see, kes ta on? Mis hetkest saab inimesest molekulikuhi?

*

Maybe you’re generous and maybe you assume that everybody has a soul. I’m not so sure.

– Douglas Coupland, „Hey Nostradamus!“

*

Akna taga hakkas sadama esimene lumi. Tütar tuli ja ütles. Nüüd, kui seda lauset kirjutan, ta juba magab.

*

Mis see armastus siia puutub?

On sul kunagi olnud tunne, et sa oled lõputult ja lootusetult üksi? Mitte selles mõttes, et pole sõpru või pole kellegagi rääkida. Ma mõtlen seda hetke, kus sa lebad voodis poolunes, poolärkvel, ja tunned ühtäkki põhjatut ja ohjeldamatut üksildust, mis neelab sind endasse nagu valgustamata tunnel eikuhugi. Sul puudub väljapääs iseendast. Hinge pimedal ööl pole sul enam kuskile minna ega kellegi poole pöörduda. Sa oled üksi ja kaod. Üksi. Mingit mõtet sel pole, ei ühtegi lohutavat põhjendust.

Sa vist tead täpselt, millest ma räägin. Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki.

*

Mis imeasi see armastus on? Miks selle nimel nii palju vaeva peab nägema? Miks on seda raske leida ja veelgi raskem hoida? Lõppude lõpuks, mis tähtsust sel on, kas armastust oli või ei olnud? Mis tähtsust sel on, et ma oma sõpra lõputult armastasin, kui see teda ei päästnud?

Trent Reznor laulis, et armastusest ei piisa. Võib-olla tal oli õigus?

Sisimas ma ju tean, et tal pole õigus.

*

„Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,

aga mul ei oleks armastust,

siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.“

– Pauluse esimene kiri korintlastele (1Kr 13, Armastuse ülemlaul)

*

Kas see ongi hing – armastus? Kas hinge olemasolusse mitte uskudes saab armastusest pelk näärmete funktsioon (Ludvig Puusepp)? Kas minu jaoks, kes ma jumalasse ei usu, on armastus sama, mis usklikule jumal? Kas armastusse uskudes ma tegelikult ikkagi usun, et me oleme midagi enamat kui näärmekihelused ja et ülev ja jumalik on tegelikult kogu aeg käeulatuses? Õigemini isegi mitte käeulatuses, vaid lausa sellesama käe sees?

*

Armastus pole tunne ega mõte, vaid tegu. Armastamine tahab tegemist, muidu jääbki armastamata. Armastus, mis ei väljendu tegudes, muutub iseenda vastandiks, sööb seest ja muudab sind kumisevaks vasknõuks.

*

Love, love is a verb

Love is a doing word

– Massive Attack, „Teardrop“

*

Vana ütluse kohaselt on armastuses ja sõjas kõik lubatud. Vietnami sõja ajal hakkas levima loosung „Make love, not war“. Sama sõja ajal mängis raadiojaamades üle maailma The Beatlesi laul „All You Need Is Love“.

*

Kui sa kedagi armastad, siis tuleb talle seda öelda. Kui võimalik, siis korduvalt. Samas on armastusavaldus nagu portaal teise maailma, kus miski pole enam sama. Alati ei saa üle läve astuda, hind on liiga kallis.

Vahel on olnud nii, et kui ma ütlen „ma armastan sind“, vabaneb minus miski, mis oleks nagu terve igaviku paisu taga kinni olnud. See tulv täidab mind tänulikkusega kuni viimse raku ja molekulini.

On olnud ka nii, et kui ma ütlen need kolm sõna, kaob õhust hapnik. Küllap siis oligi vaja lämbuda. Seegi võib olla edasiminek, nii kummaline, kui see ka pole.

*

Kas ma armastan elu? Jah, võin öelda küll, et armastan. Vaatamata kõigele on mul hea meel, et mul on olnud võimalus olla. Hinge pimedal ööl poolunes, poolärkvel olles olematuse tunnelisse kiigates on mu vastus muidugi teine. Aga praegu ma pole seal. Praegu sajab esimest lund.

*

Nagu armastusel, pole ka sellel lool ei lõppu, keskpunkti ega algust. On vaid harali märkmed, hetked ja äratundmised, mis on õnnestunud sõnadesse panna; mis on sõnadesse püütud, enne kui nad said käest lipsata.

*

Kas armastust saab kinni hoida sõnade ja muude lõksude abil? Kindlasti mitte. Kas armastust saab hoida? Kindlasti. Aga lõks oled sa ise.

*

armastus istub töötuna

hariduseta

elukutseta

tööturuameti järjekorras

– Triin Tasuja, „armastus tööturul“

*

Armastus ei saa kedagi päästa. Armastust ei tohiks käsitleda kui lahendust inimeseks olemise probleemile. Me ei kehasta oma olemasoluga mingit sõnastamatut küsimust, mille vastuseks on armastus.

Ometi on nii, et ilma armastuseta pole miski võimalik. Jah, ometi on nii, et armastusega on kõik võimalik. Armastada saab kõiki, ka neid, keda enam pole. Armastada saab neidki, keda pole kunagi olemas olnudki. Küllap saan armastada isegi siis, kui mind, armastajat, enam pole. Kestev pole mina, vaid armastus.

Kas see ma siis olengi – armastus?

*

Kunagi sajab alla esimene lumi, mida näeb mu järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija järeltulija, kel pole vähimatki aimu minu kunagisest olemasolust.

*

Viimasena seisab, viimasena seisab, viimasena seisab armastus.

– Ultramelanhool, „Viimasena seisab armastus“

Scroll Up