Blogi

----z-elektripaber

Esilehele

Tänukõne

Üleeile sumpasin kolleegidega samblas. Von Krahli proovisaali põrand oli kaetud värskelt metsast toodud niiske samblaga, tibatilluke ämblik jooksis segaduses näoga üle laua, mõeldes ilmselt, kuidas ta järsku kodukandist nii kaugele sattus. Miks me seal olime, saan rääkida võib-olla alles aasta lõpus. Samal ajal kui ma seal samblas sumpasin ja ämblik oma kodu otsis, jagati Von …

Read moreTänukõne

“Sincerity” lõik

As one had to expect very little—almost nothing—from life, Aaron knew, one had to be grateful, not always be trying to seize the days, not like some maniac of living, but to give oneself up, be seized by the days, the months and years, be taken up in a froth of sun and moon, some …

Read more“Sincerity” lõik

5. päev

Romaanikunst esitab autorile alati küsimuse: kus on romaan praegu? Ja kus olen mina autorina praegu? Neist kahest vastusest sõltub, mis mind üldse huvitab ja mille nimel ma üldse veel ühe romaani kirjutan. Huvi peab olema suurem kui hirm kirjanduse ees. 2157 sõna.

4. päev

1739 sõna. Kust tulevad lood? Kuidas me neid jutustada oskame? Ma mõtlen selle peale väga palju. Ma pole ammu nii intensiivselt huvitunud lugudest, proosast, laiemalt võttes üleüldse loomingust. Kust see tuleb? Me peame iseenesestmõistetavaks, et muusikud annavad suurtel ja väikestel lavadel iga päev kontserte, näitlejad mängivad etendusi ja raamatupoed on uusi ja vanu raamatuid triiki …

Read more4. päev

3. päev

1438 sõna. Ma kirjutan nii nagu olen alati tahtnud kirjutada. Nagu olen alati mõelnud, aga pole julgenud, sest äkki muidu see pole piisavalt tõsiseltvõetav. On väga kummaline olla jälle selles kirjutamisrutiinis. On ülilihtne olla keegi, kes on kunagi midagi kirjutanud ja üliraske päriselt istuda maha ja kirjutada midagi uut. Kirjutamine ei ole nagu jalgrattasõit, mida …

Read more3. päev

2. päev

Jälle kitsas Tallinn–Haapsalu mikrobussis kägaras, läpakas süles. Õhtu lähenedes võttis maad hirm kirjutamise ees. Trammis teel bussijaama oli juba tunne, et ma ei taha, ma ei suuda. Mis on kirjutamises nii hirmsat? Miks see iga kord juba ette nii raske tundub? 1121 sõna. Mu päevatöö on tehtud. Parim tunne maailmas. Nagu oleks kurikaga ukse taha …

Read more2. päev

uus romaaaan

Ma ei kujuta ette ka, kuhu see mind viib, aga ma proovin midagi pöörast. Eile öösel, kui esimene lause mulle pähe sosistati, mõtlesin, et see on nali ning taipasin siis kohe, et naljast on asi kaugel. Häbi ja elevusega alustasin uut romaani. See saab olema pikk teekond, ja selline, millesarnast ma pole varem ette võtnud. …

Read moreuus romaaaan

Eesti keeles ei saa filosofeerida

Uus tekst. See avaldatakse Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia juubeliaasta raamatus, kui kõik hästi läheb. See kirjatükk lõi mul pea pooleks, sest tekst sai õige tihe, nagu juuresolevalt pildilt näha. Mõni tekst sünnib justkui iseenesest, mõnda tirid välja nagu hammast. Aga mul on hea meel, et ma jälle kirjutasin. Lõpuks on ikkagi see tunne, et olgu, …

Read moreEesti keeles ei saa filosofeerida