Tänukõne

Üleeile sumpasin kolleegidega samblas. Von Krahli proovisaali põrand oli kaetud värskelt metsast toodud niiske samblaga, tibatilluke ämblik jooksis segaduses näoga üle laua, mõeldes ilmselt, kuidas ta järsku kodukandist nii kaugele sattus. Miks me seal olime, saan rääkida võib-olla alles aasta lõpus.
Samal ajal kui ma seal samblas sumpasin ja ämblik oma kodu otsis, jagati Von Krahlist paari-kolme kiviviske kaugusel Kirjanike Liidu musta laega saalis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiaid. Teiste väärt teoste seas andis žürii koosseisus Johanna Ross, Doris Kareva, Aare Pilv, Mihkel Seeder ja Piret Viires, näitekirjanduse aastapreemia minu näidendile «UNUSTA/UNISTA».

Minu näidend. Nii on tegelikult vale öelda. Seda näidendit poleks sündinud, kui lavastaja Ingmar Jõela poleks teinud mulle ettepanekut see näidend kirjutada. See lugu poleks selline tulnud, kui Ingmari trupis poleks olnud näitlejaid Steffi Pähni, Nils Mattias Steinbergi, Johan Elmi, Jane Nappi, Markus Truupi ja Jaanus Nuutret. See trupp poleks ülepea kokku tulnudki, kui Tartu Uus Teater poleks avanud oma uksi neile noortele tegijatele. Ja kohe kindlasti poleks see näidend olnud see näidend, kui TÜ psühholoogia instituut poleks pakkunud Tartu Uuele Teatrile lavastuse tegemiseks oma vägevat anatoomikumi.

Näidendi tagamaad ulatuvad kaugemalegi. 2007. aasta suve lõpus tõi Lauri Lagle teatriliidu saalis Eesti Draamateatri lipu all välja mu teise näidendi «Portselansuits». Pärast üht etendust tuli mu juurde üks vaikne vanaproua. Ta jagas muljeid nähtud etendusest ning kuuldes, et alustan sügisest õpinguid teatrikoolis, ütles ta: «Vaata, et nad sind seal ära ei riku.» Mind kui näitekirjanikku.

See, mida ta ütles ja kuidas ta seda ütles, jäi mind kummitama. Ta oleks nagu teadnud midagi, mida mina ei teadnud. Mõne aasta pärast selgus, et ta oligi midagi ette näinud, sest varsti pärast «Portslansuitsu» kaotasin oskuse näidendeid kirjutada. Oskuse ja huvi. Võti kadus käest, sest kõik, mida me koolis ja teatris näitlejatega improviseerides üheskoos välja mõtlesime, tundus elusam ja tõelisem kui mis iganes ettevaatlikult komponeeritud, üksi kuskil katusekambris kokku luuletatud näidenditekst.

«Milleks kirjutada näidendeid?» mõtlesin aastatekaupa. Ometi püüdsin neid järjepidevalt kirjutada. Mul on «Portselansuitsu» ja «UNUSTA/UNISTA» vahelise 12 aastaga kogunenud sahtlisse päris kummalisi asju, mõned neist on lausa antinäidendid, mis said kirjutatud just nimelt sellest näidendiväsimusest tulenevalt. Ühe sellise näidendi kohta ütles üks näidendivõistluse žüriiliige mulle nurga taga nelja silma all, et keegi ei lavasta sellist asja mitte kunagi, aga ta olevat saanud hea kõhutäie naerda ja talle isiklikult meeldis.

Võib-olla avaldan kunagi need eba- või antinäidendid, ma ei tea. Üldse peaks võib-olla nüüd näidendikogumiku kokku panema, sest «Nagu poisid vihma käes» ja «Portselansuits» on vist juba suhtelisse unustusse vajunud ning koos näidendiga «UNUSTA/UNISTA» moodustavad need minu jaoks ootamatult ühe vaimuhaiguste triloogia. Igaüks neist räägib omal moel niiöelda liha ja vaimu vastuolust. «Nagu poisid vihma käes» räägib poistest, kes ei suuda ega julge kasvada meesteks, «Portselansuitsus» tapab üks peategelastest oma elukaaslase, et kaitsta teda oma sisemise deemoni eest ning näidendis «UNUSTA/UNISTA» võitleb psühhopaat õiguse eest jääda iseendaks.

Eks näis.

Enne kui selle tänukõne lõpetan, tahan veel tänada oma kallist sista from another mista’t Nelet, kes oli «UNUSTA/UNISTA» kunstnik ning kellega mul oli üks väga oluline telefonikõne, mis muutis kardinaalselt ühe peategelase Emili Kraepelini sisemist liini. Sain Nelelt teada, et iha ja kirg mängivad inimese elus suurt rolli. Kes oleks osanud arvata!?

Ma poleks saanud seda näidendit kirjutada, kui mu kõrval poleks olnud mu kõige karmimat kriitikut ja suurimat toetajat Gead, kes oli valmis ühel olulisel nädalal pisitütrega kahekesi Tallinnasse jääma, et saaksin Haapsalus üksi psühhopaatide maailma sukelduda. Gea jättis enesele teadmata mulle Haapsallu raamaturiiulisse võtme, mis selle näidendi mu jaoks lõplikult avas – Jon Ronsoni raamatu «The Psychopath Test». Pärast selle raamatu leidmist loksus kõik paika ja sain asuda tööle.

Kõik mõjutab kõike. Selles mõttes kulub tõesti iga teose kirjutamiseks terve elu. «UNUSTA/UNISTA» ei ole minu näidend. Me kõik mõjutame üksteist nii tugevalt, nii otsustavalt, et ise ka ei usu. Oleme kõik kaasautorid.

Lõpuks tänangi veel üht kaasautorit My Bloody Valentine’i, kelle albumid «Isn’t Anything» ja «Loveless» andsid mulle kirjutamiseks vajaliku kütuse. Sealt tuli see meeleolu, mida vajasin, et seekord tööd teha. Ostsin need CD-d aastal 2007 Jaapanist, kus olin juhtumisi koos «Portselansuitsu» lavastaja Lauri Lagle ja peaosatäitja Kristo Viidinguga. «Portselansuits» oli värskelt selja taga. Jaapanist tagasiteel mõtlesin lennukis, mismoodi mu elu muutuma hakkab, kui ma nüüd Tokyost Viljandisse jõuan. Esimene semester oli algamas. Mis inimestega ma teatrikoolis õppima hakkan, kas neist saavad mu sõbrad, kas mul on üldse võimalik veel kellegagi nii lähedaseks saada nagu olin saanud oma Tallinna Ülikooli kursusekaaslastega?

Nende inimestega on tänaseks kümme puuda soola ära söödud. Üleeile sumpasin mõnega neist samblas. Oleme kõik vahepeal teatrist surmani ära tüdinud, siis jälle teatri juurde tagasi tulnud, siis jälle ära läinud, jälle tagasi tulnud. Katsume teha oma elu- ja karjäärivalikuid südame järgi, mis loosungina kõlab kaunilt, kuid tegelikkuses pole kunagi lihtne. Teater on üks väga ebaselge maailm. Me pole sellest Krahlis eksinud ämblikust väga palju paremas seisus.

Olin vahepeal teatrist väga kaugel. Kirjutasin sellest kriisist raamatu «Armastuskirju teatrile». See aitas mind. «UNUSTA/UNISTA» on esimene töö, mille olen kirjutanud tagasi teatris – tagasi kodus – olles. Võibki ju öelda, et mõnes mõttes jõudsin alles nüüd Tokyost koju tagasi.

Aitäh teile kõigile!

Pühendan auväärse kirjanduspreemia sellele vanale naisele, kes minuga 12 aastat tagasi pärast etendust rääkima tuli.

PS.
Kuna sumpasin auhinnatseremoonia ajal samblas, siis ei pääsenud ma kahjuks koos elavate kirjandusklassikutega grupipildile. Parandasin selle vea oma imetabaste pilditöötlusvõimetega. Palun kultuuriloolastel edaspidi kasutada just seda versiooni ikoonilisest grupipildist.

PPS.
«UNUSTA/UNISTA» on alates märtsi lõpust tagasi lavalaudadel. Pileteid saab siit. Kui mõtlete minna, siis palun pidage meeles, et etendust mängitakse Tartu Ülikooli uues anatoomikumis (Näituse 2). Mu sõbrad Helene ja Madis läksid ühel õhtul suure hurraaga Tartu Uue Teatri peamajja, istusid esiritta ja said siis umbes viis minutit pärast etenduse algust aru, et olid sattunud vaatama hoopis Urmas Vadi «Emmanuelle’i jälgedes: ahistamise ABC-d». Kuigi mul poleks kunagi kahju Vadile vaatajaid kaotada, on see siiski üks hoopis teine lugu.

PPPS.
2018. a kirjanduse sihtkapitali aastapreemia laureaatide täieliku nimekirja leiad siit. Palju õnne kõigile nominentidele ja laureaatidele!